Armu Pussydele!
Möödunud pühadenädalal said mitmed kirikuõpetajad meedias sõna pühaduseteemadel. Põhjuseks teadagi Moskva ühes tähtsamas kirikus toimunud intsident. Elu on näidanud, et pärast ülestõusmispühi kaob kirikuteema meediast vähemalt esimese advendini. Ja see teeb murelikuks. Miks?
Kuna ilmajaam lubab lõpuks kevadsooja, siis kardan, et nii usklikud kui uskmatud eestlased pagevad rehade ja labidatega oma aialappidele ning unustavad ära kolm inimest, keda nimetatud intsidendi tõttu ootab kuni seitsme aastane vanglakaristus. Kuigi EELK peapiiskop Andres Põder tõlgendas esimese reaktsioonina Moskvas juhtunut rünnakuna õigeusu kiriku ja pühaduse vastu, siis hiljem ta möönis ühes intervjuus, et lisaks kirikule on püha ka teine inimene. See oli südantliigutav avaldus ja andis lootust, et äkki teeb kirik pelgalt ligimesearmastusest rääkimisele ka midagi reaalset ära.
Nimelt võiksid suuremad Eesti kristlikud kirikud pöörduda Vene õigeusu kiriku poole palvega anda andeks nimetatud naisterahvastele nende „pühaduseteotus“. Kui nii mõjuvõimas organisatsioon Venemaal nagu seda on õigeusu kirik seda tegema peaks ja paluks omakorda võimudelt eksinutele kergemat karistust, siis on veel kõik võimalik. Ehk on see mõte naiivne ja isegi ohtlik kuna ei arvesta poliitilist situatsiooni ning keerulisi rahvusvahelisi suhteid, ei tea.
Ühes aga olen millegipärast kindel – kui seesama Jeesus, kelle auks Lunastaja Kristuse katedraal on püstitatud, kehalisel kujul siin viibiks, ütleks ta juhtunu kohta midagi sellist: „Vennad-õed, ärme riku nii väikse asja pärast ära inimeste elusid. Teeme neile minu ülestõusmise puhul väikese kingituse – näiteks vabaduse.“
Koolivaheajaks
Peagi ootab mu tütart koolikohustus. Kui näen tuttavate endassetõmbunuid või agressiivseid kooliealisi lapsi, siis kahtlen, kas tahan oma elurõõmsat plikat panna hakklihamasinasse nimega kaasaegne haridussüsteem. Vaimselt lapsi sandistav ja ühtlaseks massiks pressiv koolikorraldus pole tegelikult ju see, mida soovime endale, veel vähem oma lastele. Ometi oleme justkui
abitud süsteemi muutma. Samas on tõsiasi, et võimu ja rahamaailma vägevad ongi huvitatud sarnaseltmõtlevate nüristatud vaimuga tarbijate taastootmisest.
Miks väljendun nii karmilt? Ma pole harituse vastu, küll aga sellise hariduse, mis toodab masendunuid ja katkisi isiksusi. Miks on koolis nii vähe mängulisust ja lõbu? Meeletu hulk kohustusi ja üliraske koolikott.
Mitme tuttava alles teise klassi lapsed ägavad kohustuste koorma all ja anuvad: „Emme, tahan lasteaeda tagasi.“
Sakalamaa rohvet kõnõlõs
Vaate, päävä tuleve ja om joba kähen, et pirlane partei , majanduse, ja raha värk sadave kokku ja kaove musta auku, justnagu ei oles neid kunagi ollu. Inimese taipave lõpuss, kudas neid siiani om lollis tettu jabure valimistekõrra, õhust võetu intresse ja muu jamage. Inimese eräneve üles ja akkave oma pääge mõtleme. Na akkave ende käest küsime oma tegeligu alguperä ja elu sihi kotta. Na akkave uvveste esi maad arime ja nende latse saave puhast leibä süvvä. Inimese teeve oma laenuühistu ja võtave oma maa ja mõtsa võõraste käest tagasi. Na õpive uvveste esi vastust kandme oma saatuse – elu ja surma iist.
Riigivalitsemise manu saave inimese, kes tahave süämest oma maa ja rahva
ääss midägi ärä tetä, mitte ei täida pallald oma juhi käsku. Meist saave kik nii, kedä pirla pilgatess - puukallisteje ja kampsuni ja me ei äbene olla luudusege ütte sammu astu. Me oleme jälle suurde perede esäde ja emäde ning saame sõbrass allikide, mõtse, linde ja loomaperedege. 3 ja 4 ja 5 D verelaskmise vilmi ja muu mürä ei uvite meid enämb. Päivätõus
ja luujaminek,laste naar ja kikkalaul om mede 3 ja 4 ja 5 D.
Me loome uvve taiva ja maa. Aamen
Sõbrapäiv, mis sii viil om?
Ku Siu elu om igäv ja ilma mõttete, sis om ää ku tulep määnegi pühä. Midä kunstligumb ja sisutühjemb, sedä paremb. Amiirikast lainatu sõbrapäiv kõlbass äste selle jaoss. Tundus, et kik nii sõbra-, emäde-esäde, vanavanembide päävä om vällä mõteldu selle jaoss, et oma engepiinu tõiste inimestege alva läbisaamise peräst tillembes tetä. „Säh lill, säh kingitus“ ja ole nüid aaste aiga jälle iluste vakka.
Spenglerist ja muustki
Eestlasele on lõpuks emakeelsena kättesaadav juba pea sajand tagasi Oswald Spengleri poolt kirjutatud suurteos “Untergang des Abendlandes”, meie keeli “Õhtumaa allakäik”.
Paarkümmend aastat tagasi, teoloogiaüliõpilasena, sattusin lugema nimetatud teose eestikeelset refereeringut, mis ilmus aastal 1940 sarjas “Elav Teadus”. Loetu on jätnud sügava mulje tänaseni. Põhjuseks asjaolu, et raamatus kirjeldatu teostub sõna otseses mõttes meie silme all üllatavalt täpse stsenaariumi järgi.
Tänasel hommikutunnil...
Hommikul kella nelja paiku läksin nagu viimastel päevadel kombeks oma neljarattalise “südant soojendama”. Paraku oli 35 miinuskraadi tallegi liig mis liig. Külmastraksuvate põlispuude ja klaari tähistaeva taustal tulid aga pähe hoopis muud mõtted kui et mis nipiga ma oma raudruuna jälle elule saan.
Pühiks
Eluandja Päike viibib 1. jõulupühani „talvepesas“, st meie mätta otsast vaadatuna neil päevil ta trajektoor ei muutu. Ei ole midagi uut siin Päikese all – oleme oma jumalad läbi aegade pannud sündima päeval, mil Eluandja Päike oma „koopast“ välja tuleb so 25. detsembril. Nii on see Egiptuse Osirisega, Pärsia Mithraga, India Krishnaga ja „meie“ Jeesuse ja teistega. Kõik nad on Maailma Valgused, kes võimutsevad pimeduse kaamose üle.
Kooljakuu teemadel
Nagu ikka hingede- ehk vanarahva sõnul kooljakuu algupoolel teeb vikatimees laastavat tööd elavate seas. Nii kutsuti tänavugi hingedepäeva paiku igavikku nii avalikkusele tuntud kui ka tundmatuid inimesi. Olen 20 aasta jooksul läbi viinud ligi pool tuhat matusetalitust aga alles paar päeva tagasi tuli esimest korda kokku puutuda leinatalituse "moodsa" variandiga - põletusmatusega. Lõuna-Eestit teenindab kremeerimisel teatavasti Tartu krematoorium, kust pidingi viimsele teele saatma auväärses eas mulgi memme. Ma pole põletusmatuse poolt ega vastu, ent tahan siinkohal jagada lugejaga läbielatut - ehk aitab kogetu kellelgi paremini otsuseid teha kui lähedase surma fakti ees seista.
Taevasmaa (peatükk raamatust "Köster, kellamees ja õpetaja" 2011, autor Luigelaul)
Olles parasjagu teoloogia õpingute labürintides ekselnud, tundis hingekarjane, et peatselt uue aastatuhande saabumisega tuleks küll sellesse dogmade rägastikku mingi uuendus sisse viia. Nii peaks XX saj lõppedes inimkond suutma Universumi Loojat teisiti tunnetama hakkama kui senini on õpetanud dogmad. Ja ajalugu lausa ise näitab, et kirik vahest üsna tagurlik olnud.
2012 ja Puhastus
Mis on ühist aastatel 1918-1940 ja 1991-2012? Kumbagi numbrikombinatsiooni vahe on enam-vähem 22 aastat. Ma pole küll suur numbrimaagia huviline, ent Lõuna-Ameerika indiaanlaste kalendri lõppu tähistav 2012 ja Eesti omariikluse teine 22 aastat on intrigeeriv kokkulangevus.
Mõistujutt
Kunagi ammu-ammu elas mees, kelle nime me veel ei nimeta. Ta tuli jumala juurde ning kaebas, et tema planeet ei ole tema jaoks küllalt hea ja et ta tahab Pärliväravate Taevast. Ja jumal osutas kõigepealt kuu poole ning küsis, kas see pole kena mänguasi, aga mees raputas pead. Ta ütles, et ei taha selle poole vaadatagi. Siis osutas jumal kauguses sinavatele mägedele ning küsis, kas see pole kaunis vaatepilt, ja mees vastas, et see on tavaline ja igapäevane. Järgmisena näitas jumal talle orhidee ning võõrasema õielehti, palus mehel õrnalt puudutada nende sametist pinda ja küsis, kas värvidemäng pole oivaline, aga mees vastas: „Ei ole.“
Pühad munejad
Ühel sumedal augustikuu õhtul , pärast sauna, põikas pastor korraks kanakuudi juurde, et selle uks ööseks kinni panna. Pastor viskaks korraks sulelistele pilgu peale, plaaniga neile hääd ööd soovida, ent märkas oma suureks imestuseks, et kukk üksi õrrel kükitab. „Imelik“, mõtles pastor, „tavaliselt on kanad hämaras juba ammu oma soojas pesas ning tukuvad.“ Õue peal „pühad munejad“ silma ei hakanud. „Tea õi, kus ringi kondavad?! Peaasi, et rebase hambusse ei satu!“ Pastor ütles igaks juhuks naisele, kel saunatee alles jalge ees, et too pärast mõskmist kanalaukse ikka kinni keeraks – ehk on kanad selleks ajaks juba põhku pugenud.
2012 ehk mis meist saab?
Kõigist asjust, mis väsitavad, ei suuda ükski rääkida: silm ei küllastu nägemast ja kõrv ei täitu kuulmast. Mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel – ei ole midagi uut päikese all. Või on midagi, mille kohta võiks öelda: Vaata, see on uus? Kindlasti oli see juba olemas muistsetel aegadel, mis on olnud enne meid.
Koguja 1, 8-10
Eelistan Lääne lineaarsele elu- ja ajakäsitusele Idale omast tsüklilist vaadet. Soovitan seda ka kõigile progressiusku inimesetele, et nende vaimustust igavesti kestvasse arengusse veidike jahutada. Koguja nime all esinev autor on jõudnud äratundmisele – kõik uus on äraunustatud vana, kõik kordub vaid väikestes variatsioonides. Kui vähegi jälgime looduses toimuvat, siis märkame, et kõik allub rütmilisusele ja korduvusele. Vesi aurustub, tekivad pilved, mis talvel tihenedes puistavad lumehelbeid maa peale. Kevadel muutub lumi veeks ning ringkäik kordub. Miks ei peaks siis inimene ja tema loodud tsivlilisatsioon alluma neile reeglitele?
Loe veelOga boga
Pean lugu heast huumorist, seetõttu üks lugu, mida meelsasti sõpradega jagan.
Valge mees tutvub neegrihõimu pealikuga ja neist saavad sõbrad. pealik lubab sõbrale ööseks oma tütart kasutada. Valge mees „rassib“ tüdrukuga terve öö, viimane hõikab kogu aeg „oga boga“. Mees mõtleb, et see tähendab kohalikus keeles väljendit vaimustusega seoses ja on enda üle uhke.
Järgmisel päeval kutsub neegripealik oma sõbra golfi mängima. Pealik saab imelise löögiga palli uskumatust kohast auku. Valgele mehele tuleb mõte väljendada oma vaimustust äsjaõpitud väljendiga kohalikus keeles. Ta hõikab: „Oga boga, oga boga!“
Pealik muutub ootamatult tõsiseks, tuleb vaikselt oma valge sõbra juurde ja küsib vaikselt: "Mis mõttes vale auk?“
Pühaduse teotamisest
Taas arutatakse selle üle kes ja mis sobib kirikusse ning kes ja mis mitte. Tundub, et alasti inimkeha ei sobi. Huvitav, aga just nõnda me jumala juurest siia tuleme ja just nõnda siit ka läheme. Miks siis ei sobi? See riivab usklike ja moraalsete inimeste tundeid, üteldakse. Aga miks riivab? Teatavasti paradiisiaias olime alasti ja kellelgi polnud sellest probleemi. Pärast keelatud vilja maitsmist oli aga häbi olla alasti ja inimene tõmbas endale kaltsud ümber. Teeb seda siiani. Pean tunnistama, et nähes esmakordselt Raul Rajangu fotot alasti naisest kiriku altari ees, olin veidi shokeeritud – vaatepilt oli liiga ootamatu. Ent rahulikult ettevõtmise sõnumisse süvenedes ponud hullu midagi. Hull on pigem kahepalgeline ja võltsi moraaliga ilm me ümber. Ja kui kirik saab seda hullust natuke paljastada, mis ses siis halba on? Ehk peakski see kiriku üks ülesandeist olema?
Lendaks?
Kevadet on õhus, õed-vennad, eks te ole isegi märganud. Mitte just palju, ent tihaste laul, varblaste pulmad ja puujuurte ümbert sulanud lumi annavad sellest tunnistust. Inimesed on lumest ja tuisust pääsenud jälle liikuma – külalisi käib üha rohkem. Justkui talveunest ärganud kärbsed hakkame tajuma kuidas mahlade liikumine kehas end tunda annab. Praegu me ei mõtle veel muruniitmisele ega sääsenuhtlusele vaid ootame esimesi veenvaid ja pöördumatuid kevadmärke looduses.
Lendamise vajadus tekib, sellise lendamise nagu lapsepõlve unenägudes aset leidis. Minuga juhtus see viimati kümmekond aastat tagasi, ent juba siis oli lennujõud kuidagi pärsitud. Taolist kiirust ja vabadust kui lapsena polnud muidugi. Eks võime unelende teha peegelda me hingeolukorda – vist oleme hirmudest seesmiselt liiga kammitsetud vastupidiselt lapsele, kes on julge ja avatud ilmaruumile. Kevad võiks ju lennujulgust soodustada aga paraku hakkame juba ette kartma tulevasi probleeme – kuidas sulaga kõik libedaks muutub, kuidas tuleb põlvini poris sumbata, mainimata juba nimetatud suvega seotud sääse- ja niitmistüütust.
Loe veelLoobumise tähtsus
Ei soovi ma siin õhutada kedagi kaaslast või töökohta vahetama ega muid kapitaalseid muutusi elus ette võtma. Kuigi ka selliseid samme on vaja mõnikord teha. Tahan rääkida loobumise tähendusest täiesti tavalises, argises kontekstis. Oleme niivõrd harjunud sellega, et peame kõiki tundeid, mida tunneme, emotsioone, mida kogeme, mõtteid mida mõtleme enda omadeks ja leiame, et see kõik annab elule värvi ja vürtsi.
Ent kas oled mõnikord mõelnud sellele kuivõrd sa oled suuteline juhtima või suunama näiteks oma mõtteprotsessi – unistades millestki või kellestki, avastad äkki, et kuskilt on tulnud uus mõte või idee, mis ei seostu kuidagi eelnevaga. Ta lihtsalt tuli kusagilt, siis jälle ja jälle. Sama on emotsioonidega – nad tekivad, võimenduvad ja hääbuvad lõpuks. Kas me saame neid endi omaks või lausa endaks pidada?
Loe veelKui ma hakkasin ennast armastama
Üks "Eluselu" lugeja saatis viimase artikli kommenaariks teksti, mis minu jaoks võtab hiilgavalt kokku selle, mida olen viimastel aastatel lugenud-mõelnud. Ääretult lihtne ja sügav eneseväljendus tummfilmikoomikult Charlie Chaplinilt. Levitage seda teistelegi otsijatele.
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Mõistsin, et olen igas olukorras õigel ajal ja õiges kohas.
Ja ma mõistsin, et kõik, mis juhtub, on hea – sellest ajast peale ma suudan säilitada meelerahu.
Täna ma tean: see on USALDUS.
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Mõistsin, kuivõrd see võib teist inimest haavata,
Et ma üritan peale suruda oma soove
Kuigi ma tean, et aeg ei ole õige
Ja see inimene ei ole selleks valmis
Isegi kui see inimene olin mina ise
Täna ma tean: see on LAHTI LASKMINE.
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Mõistsin, et emotsionaalne valu on lihtsalt hoiatus,
Et ma ei elaks oma tõe vastu
Täna ma tean: see on ISE OLEMINE.
Armastada ennast
Piiblis on kirjas kõigile tuttav Jeesuse ütlus: „Armasta oma ligimest nagu iseennast“. Kaheksa vaimulikuksoldud aasta ja kristlaseks oldud pea 20 aasta jooksul ei ole mina ega paljud teised mõistnud selle ütluse teise poole täit tähendust. Armastada iseennast seostub vähemalt eestlasele eelkõige ego kummaradmise või ekshibitsionismiga. Teame küllalt kõigile tuntuid inimesi, kes imetlevad oma naba. Sel kõigel pole pistmist enesearmastusega. Üldjuhul on nabaimetlejate soov demonstreerida ideaalpilti endast, millel tegelikkusega on vähe pistmist.
Religioonide tegelik olemus
Kas sa arvad, et religioonid on huvitatud inimese valgustatusest? Vastus on ei. Kas sa arvad, et religioonid soovivad, et inimesed avastaksid iseenda varjatud jõud? Vastus on ei. Kas sa arvad, et erinevad religioonid erinevad põhimõtteliselt üksteisest? Vastus on ei. Miks siis ometi? Aga sellepärast, et kui nad seda ka sooviksid, siis kaoks vajadus nende järele, nad saeks oksa, millel ise istuvad.
Kui te ausalt vaatate kirikutes toimuvat, siis süsteemi ainus eesmärk on hoida inimesi teadmatuses.
Mõned hirmutavad Jumala karistusega, teised räägivad armastavast Jumalast, kes pange tähele, on sinust väljaspool.
Loe veelHoida sind tegevuses
Olin minagi kunagi ametis vandenõuteooriatega, uurimaks, kuidas pisike korporatsioonide ja valitsuste eesotsas olev klikk siin maailmas niite tõmbab – kui vaja majanduskasvu, lülitatakse pistik seina, kui aeg kriisiks, tõmmatakse jälle välja. Kui tarvis konflikti ehk sõda, siis piisab kui lavastada „õnnetus“, misjärel leida süüdlane ja võtta vastavad meetmed tarvitusele. Kuigi see võib vabalt nii olla, sain ühel hetkel aru, et pole mõtet end vandenõuliste mõtetega väsitada. Kui inimesed valivad rumaluse ja teadmatuse ning lasevad endaga manipuleerida, siis on see nende probleem.
Lastes lõdvaks
Miks seda on vaja? Sest me oleme enamus ajast liiga pinges. Meie emotsionaalne pingesolek peegeldub füüsilisel tasandil ehk kehas. Pingutatud olekus on keha stressiseisundis ehk jäigastunud olekus.
Ida kalendri järgi algas kassiaasta. Ma ei tea, mismoodi ja kas see ka meid siin lääne poolkeral mõjutab, ent lõdvestumiskunstis on kassilt mõndagi õppida. Oled sa proovinud päikese või kamina ees peesitavat kassi kätte võtta? See polegi nii lihtne. Ta on tõeliselt sültjas ollus, mis valgub kui vedelik su käte vahelt.
Loe veelSina, Inimesepoeg
Jeesus, sa näitasid oma eluga, et see on võimalik - vabaneda iseendast, saada lunastatud oma egost ehk võltsminast. Sellepärast sa ütlesid: „Mina olen, tee ja tõde ja elu“. Igaüks meist võib selleks saada kui ta seda julgeb ja otsustab. Tegelikult me juba olemegi tee ja tõde ja elu, aga me ei mäleta. Vanemad, õpetajad ja preestrid on programmeerinud meid omaks võtma uskumusi nagu me oleks midagi poolikut, katkist, kõlbmatut. Süda küll protestib selle vastu, ent paraku võidutseb mõistus ja hirm.
Nii me veeretame oma päevi eluõhtu poole, proovime luua oma minale turvalist tulevikku, kus keegi ega miski ei saaks meie võltsrahu häirida. Aga miks oleme seejuures rahutud ja ärevad, tundes, et midagi on ikka nagu puudu?
Loe veelMis on õnn?
Õnne ja ebaõnne suhtelisust väljendab ilmekalt ühe taoistliku filosoofi mõistujutt:
„Üks vanamees elas koos pojaga mahajäetud kindluses künkatipul ja kaotas ühel päeval hobuse. Naabrid tulid talle sellise äparduse puhul kaastunnet avaldama ja vanamees küsis: „Kust te teate, et see on ebaõnn?“ Mõne päeva pärast tuli hobune tagasi koos hulga metsikute hobustega ja naabrid tulid taas, et teda niisuguse vedamise puhul õnnitleda, ja vanamees ütles jälle: „Kust te teate, et see on vedamine?“ Kuna ümberringi oli nüüd nii palju hobuseid, hakkas ta poeg ratsutamas käima ja murdis ühel päeval jala. Taas tulid naabrid külla kaastunnet avaldama ja jälle vastas vanamees: „Kust te teate, et see on ebaõnn?“ Järgmisel aastal algas sõda, aga kuna vanamehe poeg oli vigane, ei pidanud ta sõjaväkke minema.“
Lie Zi „Vanamees kindluses“
Aidates ennast
Umbes viisteist aastat tagasi rindkerest röntgenipilti tehes avastati mul kopsu kogunenud vesi. Järgmiseks päevaks määrati operatsioon, et vedelik rindkeresse tehtud augu kaudu välja juhtida. Mõistagi olin ahastuses kujutlusest kehasse augu uuristamise protsessist.
Mida teha? Olin lugenud Luule Viilma raamatuid, mõtlesin, et otsin sealt üles haiguse põhjuse ja proovin siis andestamisega tegeleda. Sain teada, et vedeliku kogunemine kehaõõnsustesse on kurbuse stressi kuhjumine. Kuigi ma ise ei saanud aru oma kurbusest, hakkasin siiski seda emotsiooni vabastama – mis mul muud üle jäi. Veider oli küll rääkida kurbusega kui teadvusliku olendiga aga nii see õhtu möödus.
Noor Kaplinski
Kas pole sõna „Jumal“ vahel inimese tunnistus kokkupuutest lõpmatusega, arusaamast, et lõpmatus on tõepoolest lõpmatu. Ükskõik kus ta selle lõpmatusega kohtub –armastuses, kannatuses, teaduses, looduses või milleski igapäevases, kasvõi pesupesemises.
Niisugune lõpmatus, niisugune Jumal ei mahu kuskile teooriasse,teoloogiasse ega kirikusse. Ja enamus, kes teda on kohanud, on vist kohanud teda väljaspool teooriat, teoloogiat või kirikut.
Peaaegu ühestki usklikust ega vaimulikust ei oska ma arvata, et ta oleks kohanud Jumalat. Arvan, et tean miks – sellepärast, et teoorias, teoloogias või kirikus ei saa olla lõpmatust. Määratletuna, piiritletuna, mõistestatuna kaotab lõpmatus oma lõpmatuse ja saab tavaliseks piiratud arvuks, mõisteks kujutelmaks teiste seas. Teooria ja kirik on kinnised maailmad, Jumal on maailma avatus.
Loe veelVabanemine teadaolevast
Küsimusele, kas on või ei ole Jumalat, tõde, sealpoolsust või mis iganes nime te sellele panete, ei saa iialgi vastata raamatud, preestrid, filosoofid või lunastajad. Keegi ega miski peale teie ei saa sellele küsimusele vastata ning seetõttu tuleb ennast tunda.
J. Krishnamurti
Olin pikki aastaid kuulnud kellestki Krishnamurtist, lahterdasin ta millegipärast automaatselt aastasadu tagasi elanud hindu õpetajaks. Alles hiljuti sain teada, et tegemist oli eelmise sajandi ühe silmapaistvama filosoofiga. Pean tunnistama, et mu senises elus pole ükski lähenemisviis elule nõnda kõnetanud kui selle mehe oma. Ääretu lihtsus ja selgus, ning mis peamine - kõik võimalused muutusteks ehk revolutsiooniks inimeses nüüd ja praegu.
Loe veelMiks? (D. Icke "Mina olen mina! Ma olen vaba")
Küsimus „miks?“ on evolutsiooni liikumapanev jõud. Kui ma Ühendriikides loenguid pidasin, jutustas üks ameeriklannast sõber mulle mu mõtteid suurepäraselt iseloomustava loo. Ta rääkis, et ükskord lõikas ta lõunat valmistades singitükil servad ära enne pannile panemist.
„Miks sa nii teed?“ küsis talt mees.
„Ma ei tea – mu ema tegi alati nii.“
„Aga miks su ema singitüki servad ära lõikas?“
„Ma ei tea, ta lihtsalt lõikas – mis siis sellest?“
„Helista emale ja küsi, miks ta nii tegi.“
Ta helistas emale:
„Ema, tead kui ma olin väike tüdruk, siis sa harilikult lõikasid singitükilservad ära? Miks sa seda tegid?“
„Sest mul ei olnud kunagi piisavalt suurt panni.“
Kui ta mees ei oleks küsinud „miks?“, oleks ta ka edaspidi singitüki servad ära lõiganud ja tõenäoliselt teeksid sama ka tema lapsed. Just niiviisi laseb üks põlvkond eelmistel põlvkondadel – vanematel, õpetajatel ja meediategelastel – mõjutada oma eneseteadvust.
Kommentaarid (5) | Lisa
Sa oled minu...
Noor naine nõudis kohtus lahutust, sest mees kaotas töö. „Mul pole temaga enam turvaline elada“, kõlasid ta sõnad. See ja paljud teised halenaljakad lood näitavad, et inimsuhted on ammugi muutunud kaubaks ehk ka pinnapealseks kui sokivahetus. Vahel tekib mõte, et kas mees ja naine peavad ikka päevast päeva, aastast-aastasse koos elama kuni „surm neid lahutab“. Looduses need asjad igatahes nii ei käi.
N. Baturin kirjutab „Karu südames“: „Ühe inimsoo suhtes olemusliku Seaduse kohaselt, mida täitis kõrvalekaldumata kogu elusloodus, ei pidanud mees ja naine kokku elama, vaid kokku saama.
Loe veelPealik Valge Pilv
Teie usutõed kirjutati kivitahvlitele vihase Jumala leegitseva sõrmega.
Meie usk kujunes meie esivanemate traditsioonidest, meie eellaste unenägudest, mille Suur Vaim andis neile vaikusetundidel. Ja õpetatud olendite ettekuulutustest.
Meie usk on kirjutatud meie rahva südamesse, seega:
Meie ei vaja kirikuid: need viiksid meid ainult vaidlustesse Jumala üle. Ja mõte, et valge mees peaks valitsema looduse üle ja muutma seda oma äranägemise järgi, on alati olnud arusaamatu punanahkadele.
Loe veelElu nagu suits
Nikolai Baturini romaanis „Karu Süda“ ütleb nganassaanist oiumees Kõvapähkel: „Elu on nagu suits, alguses teeb uimaseks, siis paneb kannatama, lõpuks ajab naerma.“
Kui kahe- või kolmekümnendates võib see mõte tunduda mittemidagiütlev, siis keskeale lähenedes hakkab öeldu üha rohkem kõnelema. Eriti siis kui juhtud ise suitsumees olema nagu mina. Ehk on vägivaldne tuua võrdlus mu meelest ühe sügavaima Jeesuse mõttega, mis kirjas Tooma evangeeliumis, kuid mingi paralleel Kõvapähkli väitega on siiski olemas.
Jeesus rääkis: „Kes otsib, ärgu lakaku otsimast, kuni ta leiab. Ja kui ta on leidnud, satub ta hämmeldusse. Olles hämmeldunud, ta imestub ja saab valitsejaks universumi üle.“
Tooma evangeelium 2. salm
Kas ka Sina?
Jaanus Noormägi alustas kunagi eetikaloengute tsüklit küsimusega: „Kas see, mis on, peabki nii olema, või saab ka teisiti?“ Sestsaadik olen seda küsimust endaga kandnud ning esitanud enesele aga ka meil kehtivatele normidele...kuni sattusin lugema järgmist lugu.
Algul istus puuris viis ahvi. Puuris ripub nööri otsas banaan, mille alla on seatud redel. Peagi läheb üks ahv redeli juurde ja hakkab banaani poole ronima. Aga niipea, kui ta jalg astet puudutab, pritsitakse kõiki teisi ahve külma veega. Mõne aja pärast üritab teine ahv, kuid tagajärg on sama – teised uhutakse jälle külma veega üle.
Varsti juhtub nõnda, et kohe kui mõni ahv hakkab üles ronima, püüavad teised teda takistada. Nüüd võib külma vee kinni keerata. Võtke üks ahv puurist välja ja pange tema asemele teine. Uus ahv näeb banaani ja tahab mööda redelit üles ronida. Oma üllatuseks ja jahmatuseks ründavad kõik teised ahvid teda. Pärast järgmist katset ja kallaletungi ta juba teab, et ronimiskatse põjustab teiste vihahoo.
Loe veel
Kuhu nüüd?
Tubli, Eesti! Euroopa Liit, Nato ja euro on sul peos. „Mehed, mis me nüüd teeme?“ hüüatab vanemate vanem Lembitu filmis "Malev", kui sakslaste raudne saabas ähvardab maarahvast lömastada. Sellise küsimuse võiks praegugi maha hõigata, sest meid on kummitamas ühise eesmärgi puudus. Mingi tühjuse ja sihituse vaim paistab eestlase hinge valitsevat.
President pakub oma aastalõpukõnes uueks ühiseks sihiks märtsivalimisi, kuid need mööduvad peagi ja valitsev klikk ajab rahus omi asju edasi. Pole eriti tõsiseltvõetav Igor Mangi ennustus, et üksikkandidaadid teevad neil valimistel ilma. Häältekvoodi süsteem halvab nende sansid. Paljudele potensiaalsetele kandideerijatele on pealegi ületamatuks raskuseks ligi 600 euro suuruse kautsjoni tasumine.
Loe veelLihtne jooga
Võtsin advendiajal auto peale ühe tee ääres hääletava noore bioloogiadoktorandi, kes oli kunagi ekskursiooniga kirikusse sattunud ja mäletas mind kirikuõpetajana. Rääkisime vaimsetest asjadest ja jõudsime teemaga joogani. Ta oli kunagi hakanud lugema Gunnar Aarma raamatut joogast, ent kümnendal leheküljel “jooksis ta kinni” tänu erinevate koolkondade ja mõistete paljususele. See oligi noormehe ainus kokkupuude joogaga.
Kellel meist ei oleks olnud kunagi kujutlust joogist, kes istub puu all, jalg kaela taga. Minul on. Üheksakümnendate alul või keskel oli meil selline tore telekanal nagi TV 1 või midagi taolist. Sealt näidati igal jumala hommikul ja hilisõhtul yogi Wai Lana´t. Oli selline asiaatlik naisterahvas , kes sooritas mere kaldal erinevaid harjutusi. Salvestasin neid saateid videokassetile ja hakkasin ka joogaga “tegelema”. Painutused ja väänamised tulid päris hästi välja, lõdvestuse ja hingamise jätsin tähelepanuta kui vähemolulise, sest peamine oli ju keha painduvus. Õppisin isegi peapealseisu ära.
Loe veelAndke meile...
Hiljuti olin hingehoidjaks mehele, kelle vaid 17 aastane lähisugulasest noormees nimega Rait (nimi muudetud) „kutsuti igavikku“ kui kirikukeeles väljenduda. Kuidas see juhtus? Terve ja elurõõmus noormees läks õhtul magama, ent hommikul üles ei ärganudki – süda oli seisma jäänud, tõdes hiljem meditsiin lakooniliselt.
Mees oli muidugi endast väljas ja valmis oma vihas ebaõigluse vastu tervele maailmale kallale minema. Hiljem, kui saime rahulikumas õhkkonnas Raidist rääkida, selgusid ta elu kohta kummalised seigad, mis mosaiigikildudena mu peas kokku hakkasid sobituma.
Poiss valmistus lõpetama gümnaasiumit, samal ajal võttis osa mitmest huviringist ja üritas spordikooli lõpetada. Samal ajal lubas perekond kooli lõpetamise puhul kinkida talle häärberimõõtu maja, auto ja osaluse ettevõttes.
Loe veelSetu tarkus
Jeesus oli jälle oma jüngritega käimas. Jõudsid ühe kiriku juurde, kust väga ilus laul kostnud. Jüngrid ütlesid Jeesusele: „Eks mingem sinna sisse!“ Jeesus aga vaatas kurvalt kiriku poole ja kiirustas sealt minema. Mõne aja pärast jõudsid nad ühe halja mäekünka juurde, kus karjapoiss rõõmsalt laulis ja pilli puhus. Jüngrid tahtsid sealt rutusti mööda minna, kuid Jeesus võttis mäeveerul istet ja kuulas. Ja tema pale säras rõõmust. Jüngrid vangutasid arusaamatuses pead…
Siis läksid nad kõik jälle edasi. Jõudsid ühe talu juurde, astusid sisse. Pererahvas hakkas just sööma ning Jeesus koos jüngritega istus ka lauda. Pererahvas sõi vaikides ja kombekalt.
"Head aega!"
Mees, kes kunagi kella ei vaadanud, hoidis sellega nii palju aega kokku, et ta kuhugi kiirustama ei pidanud.Vastupidi- tal jäi aega ülegi. Võis arvata, et ta ei tea, mis sellega peale hakata. Oli karta, et nüüd hakkab ta aega surnuks lööma. Sellepärast võtsid head inimesed nõuks talle käekella kinkida.
Aga mees ei jäänud ka pikka kahkvele. Ta võttis väikese nippasja oma määratu suurele peopesale, see nägi välja kui lumelõokese muna kotkapesas, ja keeras oma pitskruvi-kõvade sõrmedega kellavedru üle. Ilma, et ta oleks vaadanud, mis kell ta seda tegi. Ning jälle oli tal aega küll ja küll. Ent surnuks ta ei löönud mitte tundigi, mitte minutitki, mitte viivugi.
Küll aga andis mees ajale topeltelu. Teel olles, ning teel oli ta peaaegu alati, läbis ta kiirustamata topeltvahemaid. Ajal, kui mehe jalad elukutselise käija maamõõtjasammuga maad mõõtsid, rändas ta ise teisil teil. Õhtuks oli ta väsinud. Ta jalavarjud olid katki, jalad hõõrdunud. Tema ise aga ei näinud välja kulunud.
Loe veelJa me palvetame
Tänu Delfis avaldatud kirjatükile on www.eluselu.ee külastuste arv ületamas tuhande piiri ja paljud inimesed hingehoidlikel teemadel mu poole pöördunud. Märksõnadeks on põhiliselt „läbipõlemine“ oma senises tegevuses ning usu ja palvega seonduv. Alustaksin viimasest, kuna kirikuõpetajana tegutsedes puutusin kokku väga paljude inimestega, kel oli arusaam, et nad ei oska palvetada või teevad seda valesti.
Artikli pealkirjas olevate sõnadega alustavad pastorid tavapäraselt oma palveid, justkui hakataks tegema mõnd füüsiliselt kurnavat ja rutiinset tükitööd. Igavad ja tüütud on paljude keskpäraste hingekarjaste sõnaohtrad patramised, mida nad ise palveks nimetavad. On väike kahtlus, et nad selle tegevuse ajal iseenda sõnasäädmise kunsti imetlevad.
Taas sajab ...
Jälgides päevi kestvaid lakkamatut lumesadu, tuleb tahes tahtmata meelde piibli veeuputuse lugu. Mis juhtuks, kui kevadeni mingit sula ei tuleks ning aina sajaks ja sajaks ja sajaks. Kühveldad, kühveldad ja kühveldad, ning ühel hetkel ei ulatu enam labidatäit valli otsa upitama.
Siis on lumi majaräästani, varsti matab terve maja, ei traktorid, ei muud masinad suuda enam allasadanud lumehulgaga toime tulla. Inimesed nosivad kuivaineid, püüavad räätsadega ukerdades puukuurini jõuda, et selle katuse kaudu halge kätte saada.
Loe veelSkandaalse pastori comeback
Eile helistati Delfist ja küsiti, kuidas ma elan ja kas ma jõuluõhtul kirikusse ka lähen? Ütlesin jah, ilmselt Karksi-Nuia õigeusu kirikusse, kuna seal toimub teenistus varakult, rahvast on ka vähe, mitte nagu Hallistes, kus jõululaupäeva õhtul pühakotta mahtumisega probleeme.
Loe veelKuidas ma pastoriks sain
Juba algkoolis olid mul pidevalt konfliktid teatud pedagoogidega. „Gaston, ära plõksi!“ oli tavaline märkus. Protestisin, kui miski tundus tühine ja mõttetu ehk ebaoluline. Konflikt ühe meesõpetajaga päädis kähmlusega õpetajetetoas.
Loe veelSuu magusaks
Samal ajal kui vibutasime sõrme Kalevi kommionude poole transrasvade kasutamise eest ŝokolaaditoodetes, pistavad nii lapsed kui täiskasvanud pärast kommisöömist suhu suhkruvaba närimiskummi, et peatada happehai rünnakut. Pakile on imepisikeselt trükitud nätsu sisaldus, muuhulgas E-951. Mis selle numbrikombinatsiooni taga peitub?
Loe veelNeljas kuu töötuna
Töötuna mitte selle tavamõistes, et töötukassas arvel või nii, lihtsalt palka ei saa töö eest. Koduperemehena on päev päikesetõusust loojanguni tegevust täis – ärgates lumekoristus, lapsed lasteaeda, siis koju hommikust sööma, ahjud küdema, seejärel netiaeg, kirjutamine, lõunasöök, nõudepesu, lugemine, lastele järgi, õhtusöök, vann ja muud mõnud. Ega taipa küll, mis ajast peaks veel kusagil tööl käima kui selline asi maal võimalik peaks olema.
Loe veelJumalaga, EELK!
Aimasin, et minek organisatsioonist nimega EELK ei saa olema lihtne. Mäletan ühte vaimulikku, kelle lahkumine õnnestus alles kolmandal katsel. Kahel esimesel korral meelitas kirik ta jääma. Otsustaval katsel viskas mees sõna otseses mõttes talaari enne pühapäevast jumalateenistust seljast ja lidus kõige nelja tuule poole.
Loe veel